Heategevuse lahtiriietamine vooruserüüst

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes.

Slava Ukrainist ajendatuna on nüüd ilmunud mitmeid kasulikke näpunäiteid, mida annetamise puhul üldiselt ja Ukraina abistamisel konkreetsemalt silmas pidada. Heategevusühingute juhatused ja nõukogud said ehmatava meeldetuletuse oma rollist järelevalves ning paljud annetustekogujad pingutavad ekstra, et jagada avalikkusega detaile oma toimimisest. Olgugi ajend kahtlemata sant, mõjub see meie heategevus-skeenele pikas vaates hästi.

Järgmise kasuliku sammuna võiks värske õppetund meil aidata heategevust lahti rõivastada seda seni saatvast mingi erilise vooruslikkuse, justkui erakordse isetuse oreoolist. Ka meile isiklikult võõraste inimeste aitamine, sealhulgas annetamisega, ei ole mingi poolpühalik toiming, vaid normaalne osa endaga vähemalt enam-vähem hakkama saava inimese elust. Targalt ja hästi tehtuna on see lisaks ühiskonnale kasulik ja meeldiv ka annetajale endale.

Selline muutus mõtteviisis võimaldab annetamisele läheneda palju ratsionaalsemalt, sarnaselt sellele, nagu kõneleme investeerimisest ja rahatarkusest üldisemalt. Investeerimise puhul ei pea me üllatavaks, et teemadesse süvenenud, end harinud ja samm-sammult kogemusi omandanud inimestel tuleb see üldjuhul paremini välja, samas kui juhuslikul katsetajal võivad asjad kergesti ka untsu minna (mastaapsema pahatahtlikkuse eest kaitsevad meid muidugi ka reeglid ja neid jõustavad asutused).

Me ei pane imeks, et mõned investeeringud toovad tohutut kasu, teised nappi ja kolmandad kaotavad väärtust. Ometi paistab paljudele veidra, isegi südametu jutuna, et ka heategevuses võivad annetuste kasutamise tulemused (näiteks päästetud elud) sõltuvalt toetatud valdkonnast, sekkumisest ja seda ellu viivast ühingust erineda isegi tuhandeid kordi – ning mõni kenasti kõlav, kuid tõendamata sekkumine võib olukorda senisest halvemakski teha. Emotsioonide tasandil ongi ränk teadvustada, et ühe inimese kallis vähiravi võib maksta sama palju kui näiteks tuhande malaariasurma ärahoidmine, kuid fakti see ei muuda.

Õppimiseks ja targemate valikute tegemiseks investeerimises on meil müriaad veebilehti, raamatuid, koolitusi ja podcaste, võrdlevaid andmekogusid tulemuste ja tootlikkuse kohta, korraldatakse investorite festivale ja kogemusklubisid. Annetamise puhul loetakse aga miskipärast heaks nõuandeks soovitust lähtuda emotsionaalsest loost, kuulata „südamehäält“, ega peeta aeg-ajalt paljuks isegi meenutada piiblit, mille järgi tuleks annetada nii, et vasak käsi ei tea, mida parem teeb.

Kui keegi peale riigiasutuste heategevusühingult mingeid andmeid üldse küsib, siis kõige tüüpilisemalt üldkulude osakaalu kohta ehk „ega mu annetust palkade maksmiseks kasutada?“ – ikka levinud müüdi tõttu, justkui oleks „õige“ heategevus midagi, mida eriliselt suure südamega inimesed harrastavad muu elu arvelt ning kui üldse palka saades, siis kindlasti vähem kui teistes sarnase vastutusega ametites. Targa investori peas süütaks liiga väike üldkulude number ohutule, sest alamehitatud, alamakstud ja ülekoormatud tiim ennustab läbipõlemist ning kordistab vigade võimalust.

Ning kui annetajad ja infot nendeni vahendav meedia soovivad eelkõige emotsionaalseid lugusid kiiretest ja lihtsatest, soovitavalt ühte dramaatilise ülesehitusega teleklippi või artiklisse mahtuvatest lahendustest ning neid ennastsalgavalt ellu viivatest heategijatest – siis pole ime, et heategevusühingud püüavad seda ka pakkuda.

Riskid kuuluvad aga raha-asjade juurde, sealhulgas võimalus, et ilusa kesta alt avaneb mädane sisu. Oht petta saada ei ole Eesti heategevuses suur. Suuremaid väärkasutusi juhtub meil kord-paar kümnendis ning need tulevad välja. Sarnaste skandaalideta ei ole hakkama saanud ükski ka meist märksa arenenuma annetamiskultuuriga ühiskond. Kes kaldub targutama heategevusest kui kiirest hõlptulu teenimise viisist, proovigu alustuseks annetajatelt kasvõi viis tuhat eurot koguda – enamikule Eesti pea 1500st annetusi saavast ühingust jääb see summa aastas kättesaamatuks.

Nagu investeeringute puhul, on ka heategevuses turvalisemaid, korduvalt läbi proovitud, ja riskantsemaid valikuid. Viimastest sündiv kasu, näiteks kui mõni uus lahendus osutub väga tõhusaks, võib olla suurem. Nagu investeerides, on ka heategevuses mõistlik olla valitud valdkonnaga kursis, hoida asjadel pilk peal ning osata eristada juhuslikke võbelusi ja trende. Ning muidugi mitte panna mängu oma „meelerahufondi“ ehk summat, mille kaotamine sind ennast raskustesse võiks viia.

Näiteks Slava Ukraini oligi riskantne investeering. Isegi kui jätta kõrvale tänaseks teada seigad eestvedaja minevikust ja juhtimiskäekirjast – mis seni püsisid väikeses ringis –, oli siin koos hulk ohukohti. Vastloodud, varasema kogemuseta organisatsioon pretsedenditult kiire kasvuga – Slava mullu vahendatud annetused ületavad kahekordselt Eesti seniseid rekordeid, milleni teised organisatsioonid kasvasid paljude aastate jooksul. Väike, peagu olematu tiim. Lisaks muidugi sõda, mille tingimustes toimetamisest enamikul meist aimu pole, ja Eestist eemal käiv tegevus, mida ongi raskem kontrollida.

See kõik pole öeldud tagantjärele tänitamiseks, sest muidugi võinuks minna ka nii, et riskid neis oludes juhtimisvigu teha ei realiseeru – aga seekord ei läinud. Ja iseenesest pole selles midagi šokeerivat, et riskid realiseeruvad. Loomulikult on Slavaga toimunu ebameeldiv, ehkki tunnete virvarris väärib kordamist, et tõendatut on selles loos endiselt vähe ning enamik ka neile annetanutest võib siiski olla rahulik, et abi läks selleks, milleks mõeldud. Üsna kindel paistab ka see, et saanuks teha oluliselt paremini. Seda loomulikult nii ühingu enda juhtimises ja selle järelevalves kui ka nende tegevuste kajastamises meedia poolt.

Sarnane tõdemus – saanuks paremini – on aga igaühele tuttav ka isiklikest raha-asjadest; kui ka mitte investorina, siis vähemalt millegi ostmisest või tellimisest. Neil puhkudel ei leia me südametäiega, et „ma ei osta enam kunagi midagi“, vaid kui asi seda väärt, siis püüame mõelda, mis me kehvemat valikut suunas – tegime ehk vähe eeltööd, olime tormakad või lasime end liigselt hetketunnetest juhtida. Ei ole annetamisegi puhul midagi teistmoodi.