Artikkel ilmus [Eesti Päevalehes](https://epl.delfi.ee/artikkel/120198308/urmo-kubar-votkem-annetamist-nagu-investeerimist-vahel-tasub-riskida-vahel-kukud-labi).

Slava Ukrainist ajendatuna on nüüd ilmunud mitmeid kasulikke näpunäiteid, mida [annetamise puhul üldiselt](https://www.ohtuleht.ee/1085731/annetaja-lihtne-reegel-kui-annetuse-kogujad-eesmark-ja-abisaajad-pole-lihtsalt-leitavad-ara-anna-raha?) ja [Ukraina abistamisel konkreetsemalt](https://www.err.ee/1608985852/eero-janson-kolm-kontrollkusimust-ukraina-toetajatele) silmas pidada. Heategevusühingute juhatused ja nõukogud said ehmatava meeldetuletuse oma rollist järelevalves ning paljud annetustekogujad pingutavad ekstra, et jagada avalikkusega detaile oma toimimisest. Olgugi ajend kahtlemata sant, mõjub see meie heategevus-skeenele pikas vaates hästi. 

Järgmise kasuliku sammuna võiks värske õppetund meil aidata heategevust lahti rõivastada seda seni saatvast mingi erilise vooruslikkuse, justkui erakordse isetuse oreoolist. Ka meile isiklikult võõraste inimeste aitamine, sealhulgas annetamisega, ei ole mingi poolpühalik toiming, vaid normaalne osa endaga vähemalt enam-vähem hakkama saava inimese elust. Targalt ja hästi tehtuna on see lisaks ühiskonnale kasulik ja meeldiv ka annetajale endale. 

Selline muutus mõtteviisis võimaldab annetamisele läheneda palju ratsionaalsemalt, sarnaselt sellele, nagu kõneleme investeerimisest ja rahatarkusest üldisemalt. Investeerimise puhul ei pea me üllatavaks, et teemadesse süvenenud, end harinud ja samm-sammult kogemusi omandanud inimestel tuleb see üldjuhul paremini välja, samas kui juhuslikul katsetajal võivad asjad kergesti ka untsu minna (mastaapsema pahatahtlikkuse eest kaitsevad meid muidugi ka reeglid ja neid jõustavad asutused). 

Me ei pane imeks, et mõned investeeringud toovad tohutut kasu, teised nappi ja kolmandad kaotavad väärtust. Ometi paistab paljudele veidra, isegi südametu jutuna, et ka heategevuses võivad annetuste kasutamise tulemused (näiteks päästetud elud) sõltuvalt toetatud valdkonnast, sekkumisest ja seda ellu viivast ühingust erineda isegi tuhandeid kordi – ning mõni kenasti kõlav, kuid tõendamata sekkumine võib olukorda senisest halvemakski teha. Emotsioonide tasandil ongi ränk teadvustada, et ühe inimese kallis vähiravi võib maksta sama palju kui näiteks tuhande malaariasurma ärahoidmine, kuid fakti see ei muuda. 

Õppimiseks ja targemate valikute tegemiseks investeerimises on meil müriaad veebilehti, raamatuid, koolitusi ja podcaste, võrdlevaid andmekogusid tulemuste ja tootlikkuse kohta, korraldatakse investorite festivale ja kogemusklubisid. Annetamise puhul loetakse aga miskipärast heaks nõuandeks soovitust [lähtuda emotsionaalsest loost](https://arileht.delfi.ee/artikkel/120104508/oleg-gross-iga-annetus-on-oma-tootajatelt-votmine), kuulata „südamehäält“, ega peeta aeg-ajalt paljuks isegi meenutada piiblit, mille järgi tuleks annetada nii, et vasak käsi ei tea, mida parem teeb. 

Kui keegi peale riigiasutuste heategevusühingult mingeid andmeid üldse küsib, siis kõige tüüpilisemalt üldkulude osakaalu kohta ehk „ega mu annetust palkade maksmiseks kasutada?“ – ikka levinud müüdi tõttu, justkui oleks „õige“ heategevus midagi, mida eriliselt suure südamega inimesed harrastavad muu elu arvelt ning kui üldse palka saades, siis kindlasti vähem kui teistes sarnase vastutusega ametites. Targa investori peas süütaks liiga väike üldkulude number ohutule, sest alamehitatud, alamakstud ja ülekoormatud tiim ennustab läbipõlemist ning kordistab vigade võimalust.

Ning kui annetajad ja infot nendeni vahendav meedia soovivad eelkõige emotsionaalseid lugusid kiiretest ja lihtsatest, soovitavalt ühte dramaatilise ülesehitusega teleklippi või artiklisse mahtuvatest lahendustest ning neid ennastsalgavalt ellu viivatest heategijatest – siis pole ime, et heategevusühingud püüavad seda ka pakkuda.

Riskid kuuluvad aga raha-asjade juurde, sealhulgas võimalus, et ilusa kesta alt avaneb mädane sisu. Oht petta saada ei ole Eesti heategevuses suur. Suuremaid väärkasutusi juhtub meil kord-paar kümnendis ning need tulevad välja. Sarnaste skandaalideta ei ole hakkama saanud ükski ka meist märksa arenenuma annetamiskultuuriga ühiskond. Kes kaldub targutama heategevusest kui kiirest hõlptulu teenimise viisist, proovigu alustuseks annetajatelt kasvõi viis tuhat eurot koguda – enamikule Eesti pea 1500st annetusi saavast ühingust jääb see summa aastas kättesaamatuks.

Nagu investeeringute puhul, on ka heategevuses turvalisemaid, korduvalt läbi proovitud, ja riskantsemaid valikuid. Viimastest sündiv kasu, näiteks kui mõni uus lahendus osutub väga tõhusaks, võib olla suurem. Nagu investeerides, on ka heategevuses mõistlik olla valitud valdkonnaga kursis, hoida asjadel pilk peal ning osata eristada juhuslikke võbelusi ja trende. Ning muidugi mitte panna mängu oma „meelerahufondi“ ehk summat, mille kaotamine sind ennast raskustesse võiks viia.

Näiteks Slava Ukraini oligi riskantne investeering. Isegi kui jätta kõrvale tänaseks teada seigad eestvedaja minevikust ja juhtimiskäekirjast – mis seni püsisid väikeses ringis –, oli siin koos hulk ohukohti. Vastloodud, varasema kogemuseta organisatsioon pretsedenditult kiire kasvuga – Slava mullu vahendatud annetused ületavad kahekordselt Eesti seniseid rekordeid, milleni teised organisatsioonid kasvasid paljude aastate jooksul. Väike, peagu olematu tiim. Lisaks muidugi sõda, mille tingimustes toimetamisest enamikul meist aimu pole, ja Eestist eemal käiv tegevus, mida ongi raskem kontrollida. 

See kõik pole öeldud tagantjärele tänitamiseks, sest muidugi võinuks minna ka nii, et riskid neis oludes juhtimisvigu teha ei realiseeru – aga seekord ei läinud. Ja iseenesest pole selles midagi šokeerivat, et riskid realiseeruvad.
Loomulikult on Slavaga toimunu ebameeldiv, ehkki tunnete virvarris väärib kordamist, et tõendatut on selles loos endiselt vähe ning enamik ka neile annetanutest võib siiski olla rahulik, et abi läks selleks, milleks mõeldud. Üsna kindel paistab ka see, et saanuks teha oluliselt paremini. Seda loomulikult nii ühingu enda juhtimises ja selle järelevalves kui ka nende tegevuste kajastamises meedia poolt.

Sarnane tõdemus – saanuks paremini – on aga igaühele tuttav ka isiklikest raha-asjadest; kui ka mitte investorina, siis vähemalt millegi ostmisest või tellimisest. Neil puhkudel ei leia me südametäiega, et „ma ei osta enam kunagi midagi“, vaid kui asi seda väärt, siis püüame mõelda, mis me kehvemat valikut suunas – tegime ehk vähe eeltööd, olime tormakad või lasime end liigselt hetketunnetest juhtida. Ei ole annetamisegi puhul midagi teistmoodi.

large_urmo-kübar.webp

medium_urmo-kübar.webp

small_urmo-kübar.webp

thumbnail_urmo-kübar.webp

urmo-kübar.webp

Heategevuse lahtiriietamine vooruserüüst

Anneta Targalt tegi märtsikuus lühiintervjuu ettevõtja, haridusinvestori ja regulaarse annetaja **Märt Lumega**. Ta on IT-ettevõtja, kes on pühendunud virtuaal- ja liitreaalsuse ning haridustehnoloogia arendamisele. Elades kümme aastat Kanadas Vancouveris, töötas Märt erinevates mängufirmades ja osales ka suhtlusplatvormi Slack loomisel. Täna keskendub ta hariduslikke VR-mänge arendavale startupile Futuclass, juhib Eesti VR ja AR Assotsiatsiooni (EEVR) ning aitab kaasa mitmete startuppide ja MTÜ-de arengule, tehes edukate projektide järel ka sisukaid annetusi, mida peab Eesti soodsas maksukeskkonnas õigeks.

## Kellele ja miks Sina täna oma annetusi teed? Kuidas leiad tähelepanuväärseid organisatsioone, kuhu annetada? Mis on kujundanud Sinu viimaste aastate annetusotsuseid? 

Annetan süsteemselt seepärast, et mul on võimalik ja usun, et kõik, kes on saavutanud finantsvabaduse passiivsest sissetulekust, võiksid  seda teha  rohkemal määral kui üldiselt tehakse. Eestis, kus on varasid kõige mõistlikum hoida firma all ja 10% eelmise aasta firma kasumist saab tulumaksusoodustusega annetada, ongi hea seada seesama 10% eesmärgiks.
Organisatsioone, kellele annetada, saab minu arvates valida kahel viisil: usaldada kellelegi teisele valik mingi süsteemi alusel või omades annetuse saanutega isiklikku sidet. Lugesin Will MacAskilli "Doing Good Better" raamatut mitu aastat tagasi ja sealne loogika resoneerus minuga. Kui mõelda, et kõik inimelud maailmas on võrdsed, tekib vajadus võrrelda omavahel kõiki annetamise viise: kui palju lisab igaüks neist saajale elamisväärset elu iga annetatud dollari kohta. Hetke "parima tootlusega" organisatsioonide nimekirja, mis tegelevad globaalse heaolu ja vaesuse vähendamisega peab https://givewell.org ja pool minu annetatud iga-aastasest summast läheb laias laastus sinna. Kusjuures annetust saab teha firma alt ka läbi Anneta Targalt/Efektiivse Altruismi MTÜ koos tulumaksusoodustusega. Teine teema, mille edendamise olen valinud isikliku sideme alusel, on Eesti haridustehnoloogia. Siin otsin suurimat mõju, investeerides idufirmadesse või aidates haridusega seotud MTÜ-del mõnes aspektis uuele tasemele jõuda. Eelmisel aastal läks aga  kogu abiraha Ukraina suunal. Kui me sellist pimedat kurjust peatada ei suuda, siis ei ole muul erilist mõtet. 

## Mida tähendab efektiivne altruism Sinu jaoks? Kas ja kui, siis miks peaks lähtuma annetamisel efektiivse altruismi põhimõtetest? Kas on olukordi, mil ei peaks seda tegema? Milliseid efektiivse altruismi põhimõtteid oled enda annetusotsuseid tehes jälginud?

See, kas annetada EA (efektiivse altruismi) globaalses perspektiivis valitud heategevustele sõltub inimese nn "empaatia ringist". Kui ta peab Aafrikas malaariavõrke vajavaid lapsi sama oluliseks kui Eesti lapsi või hoolib ka igal aastal tapetavate miljardite loomade eludest, siis annetab ta sinna hea meelega. Enda jaoks olen selle joone tõmmanud poole peale, kuna tahan oma annetuste tulemusi vähemalt osaliselt lähemalt näha.    

## Mis on Sinu arvates praegu maailma suurimad ja olulisemad probleemid? Kuidas oled nende arusaamadeni jõudnud? Miks ei ole Sinu arvates neid probleeme suudetud veel ära lahendada?

Siin on palju targemad inimesed paremad seletama. Minu arvates on praegu maailma suurimad ja olulisemad probleemid seotud kliima, sallivuse, tehisintellekti, ümberõppega uute moodsate töökohtade jaoks, nimetades mõned. Need on kõik super  komplekssed ja töö käib. Kui ei oleks probleeme, ei oleks ka muutust ja arengut. 

## Mis iseloomustab Sinu arvates Eesti annetajat? Kas Eesti inimene on rikas? Kuivõrd rikkana Eesti inimene sinu arvates end ise tajub?

Eks iga inimene ise tunneb kui rikas ta on. MacAskilli raamatus on palju häid mõtteid, kuidas tavalist palgatöötaja elu elav inimene saab annetades palju korda saata. Finantsdistsipliin ja sihipärane säästmine ja investeerimine viib suurte asjadeni.

## Millisena näed efektiivse altruismi ja efektiivse annetamise tulevikku Eestis? Kuidas rohkem jõuda inimesteni läbimõeldud ja mõjule orienteeritud annetamise sõnumiga? 

EA tulevikku Eestis näen pigem helgena kui areneme järjest rohkem heaoluriigiks ning tekib ressurssi ja visiooni ka muu maailma muredest hoolida. Annetamine on isiklik teema, kuid tõuseb päevakorda tihti aasta lõpus, kui mõeldakse teiste peale ning aasta kasumilkkus on teada. Hästi ajastatud kampaaniad ja annetajale mingi vastutasu väljamõtlemine (nagu Mondo kaudu on saanud näiteks Aafrika peredele kitsi osta) võiksid edukad olla.

## Millist nõu annaksid alustavale annetajale?

Kuula MacAskilli ja teiste EA-ga seotud inimeste intervjuusid podcastides. Seal on palju huvitavat ja kasulikku. Veel arvan, et varasemas eluetapis kipub aega olema rohkem kui raha. Seega saad annetada oma aega, pakkudes näiteks ennast kusagil maailmas vabatahtlikuks. Lisaks hea tegemisele saad põneva elumuutva kogemuse veel pealekauba. 

## Mis Sind inspireerib? Milliseid raamatud, filme, videoid või taskuhäälinguid sa lugejatele soovitad?

Inspiratsiooni on igal pool, aga siinse teemaga seotult soovitan ülalmainitud "Doing Good Better" raamatut või lühemas vormis intervjuusid Will MacAskilliga (näiteks Tim Ferrisse podcastis, kus ma temast esimest korda kuulsin) ja teiste Efektiivse Altruismi ning sarnaste liikumiste võtmeinimestega. Eesti taskuhäälingutest teeb “Levila” huvitavaid lugusid.



large_märt-lume.webp

medium_märt-lume.webp

small_märt-lume.webp

thumbnail_märt-lume.webp

märt-lume.webp

Intervjuu haridusinvestori ja start-up ettevõtja Märt Lumega

Artikkel ilmus esialgu [ERR-is](https://www.err.ee/1608893741/sille-liis-mannik-mida-katastroofipiirkonda-annetades-silmas-pidada).

## Annetamine on finantsotsus ning nagu kõikide finantsotsuste puhul, tasub ka annetamisel läbi mõelda võimalikud variandid, et kõige mõistlikum valik teha, kirjutab Sille-Liis Männik.

Üle-eelmisel nädalal šokeeris maailma maavärin, mis laastas Türgit ja Süüriat. Sellised katastroofid tekitavad paljudel küsimuse: kuidas aidata? Digitaalses ruumis võib leida palju abistamisvõimalusi, nii sotsiaalmeedias kui ka Youtube'i reklaamklippides kutsuvad heategevusorganisatsioonid annetama.

Sündmust guugeldades leiab mitmeid nii Eesti kui ka välismaiste organisatsioonide annetusüleskutseid. Kuidas leida üles need organisatsioonid, mis võimalikult palju abiks on? Kriisisituatsioonides parimate annetusvõimaluste leidmine ei ole alati lihtne, kuid kasu on targa annetamise põhimõtetest.

### Võrdle heategevusi

Suur osa annetustest tehakse emotsionaalse üleskutse peale pikemalt mõtlemata ning sellest lõikavad kasu eelkõige organisatsioonid, mis teevad tugevat turundustööd. Hea turundus ei tähenda veel, et organisatsioon kõige vajalikumat abi kõige tõhusamalt inimesteni viib.

Enne annetuse tegemist tasub uurida lähemalt erinevate organisatsioonide tegevuse kohta, kes püüavad lahendada sama probleemi. Mille jaoks täpsemalt annetusi kogutakse? Kas mainitud tegevused on üldsõnalised või on olemas konkreetne plaan? Mis on organisatsiooni varasemad kogemused sarnaste kriisidega ja kas tulemuste kohta tuuakse ka andmeid välja?

Näiteks Piirideta Arstid uuendavad jooksvalt infot selle kohta, kui palju maavärina tagajärjel vigastatud inimesi on nende mobiilsetes kliinikutes ravitud või kui palju tekke on nad inimestele jaganud. Annetades organisatsioonile, mille tegevus on läbipaistev, võib annetuse tegemisel kindlam olla, et see jõuab vajalikku kohta.

### Anneta raha, mitte toitu ja esemeid

Inimeste soov annetada toitu, riideid ja muid esemeid tuleb heast südamest ning on mõistetav, kuna võib pakkuda annetajale kindlustunde, et annetus läheb kasutusse. Annetajale tundub, et toit läheb söömiseks, mänguasi mõnele lapsele, kuid annetatud raha lõppkasutus pole alati nii selge.

Rahvusvahelise humanitaarabi valdkonnas tegelevad inimesed ja organisatsioonid rõhutavad ikka ja jälle, et annetada tuleks raha ja mitte asju. Heategevusorganisatsioonid suhtlevad inimestega ja omavad paremat ülevaadet kohapealsetest vajadustest ning rahaga on võimalik kiiresti soetada vajalikke asju ja need inimesteni viia.

Annetatud asjade transportimine, sorteerimine ja nende seast vajaliku leidmine võtab kordades rohkem aega ja tööressurssi. Näiteks Mondo kogub Türgi ja Süüria maavärinas kannatanute toetamiseks annetusi ning kasutab neid vastavalt sellele, mida piirkonnas hetkel enim vaja on. Organisatsioon GiveDirectly mitte ainult ei kogu annetusi rahas, vaid ka edastab annetused abivajajatele rahas.

Paljude uuringute kohaselt on see tihti parim viis aitamiseks, sest inimesed teavad enamasti ise kõige paremini, mida neil vaja on ja vajavad raha, et vajalikke asju soetada. Kui kodus on kasutusotstarbe kaotanud asju, võiks need annetamise asemel hoopis maha müüa ja tulud heategevuseks annetada.

### Anneta siis, kui meedia tähelepanu on hajunud

Esimene eesmärk kohe katastroofi järel on päästa võimalikult palju inimesi, neid rusude alt välja tuues, esmaabi, vett, sooja ja esialgset katusealust pakkudes. Nädalate ja kuude jooksul tekivad aga uued ja pikaajalisemad väljakutsed: hävinud on inimeste kodud, ärid ja kogukonnad, mida tuleb hakata üles ehitama. Lähedased kaotanud inimesed peavad toime tulema leinaga.

Selleks ajaks on aga meedia tähelepanu mujal, mille tagajärjel vähenevad drastiliselt ka annetused. Ühe hinnangu järgi tehakse umbes 80 protsenti annetustest katastroofipiirkonda esimeste päevade jooksul. Abivajadus võib olla katastroofipiirkonnas aga ka pool aastat hiljem, kui annetusi ja annetajaid napib.

Esmase paanika ja teadmatuse hajudes on heategevusorganisatsioonidel võimalik koguda rohkem infot ja analüüsida, kuhu annetusi suunata ning selle kohta annetajatele vajalikku infot anda. Kriisi hilisemates faasides võib seega olla lihtsam teha võrdlusi ja otsustada, millisele organisatsioonile annetamine tooks võimalikult palju kasu. Maksimaalse mõjuga annetuse tegemiseks võib olla seega hea mõte katastroofisündmuse järgselt paar kuud oodata ning uurida siis, millisele organisatsioonile annetada.

### Kaalu annetamist nähtamatute kriiside ohvrite heaks

Harva juhtuvad ja ootamatud kriisid nagu maavärinad ei ole ainukesed tragöödiad. Veelgi rohkem sureb inimesi kriiside tõttu, mis ei teki järsku, vaid on aastaid või aastasadu kestnud pidev probleem. Seejuures on paljud neist väga lihtsasti ennetatavad.

Meediakajastust saavad need kriisid harva, kuna puudub uudisväärtus, pole häid ja tähelepanu köitvaid lugusid ega pilte. Seetõttu ei jõua nendeni ka palju annetusi, sest probleem ei ole püsivalt annetajate teadvuses. Ainuüksi malaariasse sureb iga päev enam kui 1300 alla viieaastast last. Samal ajal on võimalik malaariat efektiivselt ennetada 5-7 euro eest. Näiteks Against Malaria Foundation jagab suure malaaria levimusega piirkondades elavatele inimestele malaariasääskede eest kaitsvaid sääsevõrke ning Malaria Consortium viib inimesteni malaaria vastaseid ravimeid.

Heategevusorganisatsioonide mõju hindavad organisatsioonid nagu GiveWell ja Giving What We Can on suunanud oma fookuse just sellistele kriisidele, kus abi tihti inimesteni ei jõua. Igal annetusel on vähese tähelepanu all olevate probleemide lahendamisel suurem mõju kui seal, kus annetusi juba väga palju kogutakse.

### Ära jäta annetamata

Paljudel rikkas lääneühiskonnas (kuhu liigitan ka Eesti) elavatel inimestel on võimalus annetada, kasvõi väikeseid summasid. Meie rikkus ei pruugi tunduda ilmselge, kuna võrdleme end tihti teiste Euroopa riikidega, kuid kogu maailmaga võrreldes on Eestis mediaanpalka teeniv inimene umbes viie-kaheksa protsendi kõige rikkamate inimeste hulgas. Meie jaoks väikesed summad, mille annetamisel on mõju meie rahakotile vaevumärgatav, võivad päästa kellegi elu või tõsta tunduvalt elukvaliteeti.

Annetamine on finantsotsus ning nagu kõikide finantsotsuste puhul, tasub ka annetamisel teemat uurida ja läbi mõelda võimalikud variandid, et kõige mõistlikum valik teha. Sealjuures saavad abiks olla erinevad sõltumatud heategevusorganisatsioonide mõju hindajad.

Põhjalik mõju hindamine ei ole aga veel heategevusorganisatsioonide seas üldlevinud praktika. See ei tähenda veel, et organisatsioonid head ja kasulikku tööd ei teeks. Kui organisatsioon on oma tegevuses läbipaistev, raporteerib plaane ja hiljem töö tulemusi ning tegutseb vähe annetusi saavas valdkonnas või katastroofi toimumise järgsel ajal, mil annetusi on vähe, võib ka põhjalikku uurimistööd tegemata olla üsna kindel, et neile rahalise annetuse tegemine on parem kui annetamata jätmine.

a man walking down a dirt road between two buildings by Mahmoud Sulamain on Unsplash

large_mahmoud-sulaiman-aO9nGw9Cbk0-unsplash.webp

medium_mahmoud-sulaiman-aO9nGw9Cbk0-unsplash.webp

small_mahmoud-sulaiman-aO9nGw9Cbk0-unsplash.webp

thumbnail_mahmoud-sulaiman-aO9nGw9Cbk0-unsplash.webp

mahmoud-sulaiman-aO9nGw9Cbk0-unsplash.webp

Sille-Liis Männik: mida katastroofipiirkonda annetades silmas pidada

Majapidamistesse tarnitud putukamürkidega töödeldud voodivõrgud

Laste arv, kes said A-vitamiini toidulisandeid

Äärmiselt madala sissetulekuga leibkondadele laekunud sularaha

Lapsed, keda raviti malaariavastaste ravimite täieliku kuuriga

Laste arv, kes said aastaks ussidevastast rohtu

Kodumajapidamistele intressita laenu andmise kulud, et võimaldada leida tööd väljaspool tööhooaega